Tuttav tundmatu, tundmatult tuttav
Kauge lähedane, lähemalt võõram
Keegi mu sees, mu mõtetes kinni
Keegi, keda ma väljuma sunnin

Sa tuled
Sa lähed
Sa oled
Sind pole

Sureb janusse üksinda pisike õis
Kurvalt vaatab ja anub, keski kasta ju võiks
Õrnalt langetab pea, ootab tuttavat kätt
Kes talle ulataks eluvett

Kuid tuttav ei tule
Pakub juua tal teine
Lillel valikut pole
Teine omal saab õie




Familiar stranger, unknown yet known,
Distant yet near, yet somehow alone.
Someone inside me, caught in my mind,
Someone I push away, leave behind.

You come.
You go.
You’re here.
You’re gone.

A tiny bloom thirsts, wilts in despair,
Its petals plead through the heavy air.
Softly it bows, awaiting the touch—
The hand it knows, the one it trusts.

But that hand never comes.
Another one arrives.
And with no choice left—
The flower is his.