Üks mees mustas läks üle mäe
ja kaasas tal oli peni. 
Ta läks üle mäe ja oh näe, 
see peni tal plehku pani. 

See oli mu süda, mis kadus su käest
kui armastust nõudsid ja seda 
siis võtta tahtsid mult kõigest väest, 
küsimata jäi luba. 

Mees mustas vaatas tagasi,
ta silmist välku lõi välja. 
Ei, sina ei saa mind tagasi! 
Mu üle sa heitsid nalja. 

Nüüd lein on hõivanud sind -
mees mustas nutmas on haual. 
"Ei saa sa mu südant, ei ole sul mind", 
nii sinule salaja laulan. 

---

Murest muljutud mõtted,
valust sasitud pea, 
suur veritsev haav südames - 
selline on hüljatud inimene elukuristiku äärel.




A man in black strode over the hill,
With a hound walking by his side.
He walked over the hill, but oh, what a thrill—
That hound had vanished in stride.

That hound was my heart—it ran from your hands,
When you seized it without a plea.
You tried to claim it, with cruel demands,
But never once asked it from me.

The man in black turned back to stare,
Lightning flashed within his eyes.
No, you won’t win me back—I swear,
For you made my love your cruel disguise.

Now sorrow clutches tight your chest,
The man in black weeps at the grave.
"You’ll never have my heart," I jest—
A song for you the wind still gave.

---

Crushed by sorrow,
Shaken by pain,
A wound too deep,
A love in vain.

Standing lost at the cliff of fate,
One step from falling, yet still I wait.