Vahel olen kui valge kajakas,
lennus üle tormise mere,
üksildane silmapiiril,
otsides paika, kus peatuda —
kus korraks puhata,
hingata,
ja tunda end taas värskena.
Kajakas, kellele piisab ühest kalast - 
elada on ju vaja... 

Vahel olen kui päike —
särav ja soe,
hingelt suur, kuid olemuselt väike,
täis hellust ja valgust.
Tahaksin, et kõigil oleks siin hea,
ent iial ei vaata ma kurbust enda sees...

Vahel olen kui kuu —
veidike külm ja kauge,
kuu, mille ümber särab tuhandeid tähti,
aga mina igatsen kumada vaid sellele ühele...

Vahel olen kui tuuleiil,
mis tasa sosistab su kõrvus,
sasib juukseid,
vallatleb puudelatvades,
ja laulab unelaulu väikestele lindudele.
Tuul, mis uitab üksi läbi aasade,
aga tahaks sinugi endaga kaasa viia
ja hellalt hoida...

Vahel olen kui pehme rannaliiv su jalge all —
veidike kuum ja õrnalt kare,
kuid nii mõnus, et teda igatsed,
kui ta su talla alt kaob.
Rannaliiv, mis joonistab vagusi,
ehitab torne
ja pudeneb sõrmede vahelt, kui avad peod...

Vot selline ma olen.

Unistav,
mõtlik,
veidike omapärane,
vahel kurb,
vahel piiritult õnnelik.
Vahel üksildane, kuigi mu ümber on palju inimesi,
ja vahel liigagi sõbralik —
kogu maailma sõber.

Olen jah selline,
olen rahul, et olen
ja tahangi olla.

Pisut keeruline suvetüdruk. 




At times, I’m like a white-winged gull,
Soaring high above the swell,
A lonely shape upon the horizon,
Searching for a place to dwell.
A gull that needs just one small fish—
For life must go on, that is my wish.

At times, I’m like the sun above,
Radiant, warm, and full of love.
Vast in spirit, yet so small,
Brimming with light, shining for all.
I long for joy to fill the air,
Yet never face the grief I bear.

At times, I’m like the distant moon,
A little cold, withdrawing soon.
A moon embraced by stars so bright,
Yet longing for one soul’s light.

At times, I’m like a playful breeze,
Whispering softly through the trees,
Tousling your hair with a tender sigh,
Singing lullabies as birds drift by.
A wandering wind through fields so wide,
Yet wishing to take you along for the ride.

At times, I’m like the golden sand,
Soft and warm beneath your hand.
A touch both rough and smooth to feel,
A fleeting comfort, yet strangely real.
Sand that traces silent lines,
Builds up dreams, then fades with time.

Yes, this is who I am…

A dreamer,
A thinker,
A little unique,
Sometimes so sad,
Sometimes blissfully free.
Sometimes lonely, though never alone,
Sometimes too open, a heart overgrown.

Yes, this is me, and I am glad,
To be just this—no less, no more.


A slightly complex summer girl.