Mõnikord paneb elu mõtlema,
milleks nii keerulised rajad ette on tallatud?

Öeldakse, et igaüks kujundab ise oma saatuse.
Kuigi midagi on ette määratud,
pidavat saama ise asju allutada ja keerata.

Aga kas ikka saame?

Osaliselt kujundaks meie teekonna
hoopis nagu meie lähedased, meie sõbrad ja tuttavad.
Mitte meie ise...

Tihtipeale kirjutatakse mõni lehekülg meie elust
meie teadmata ringi.
Tehakse vahemärkus või mõttepaus…

Kellegi teise valikud, teod ja sõnad
kleebitakse sulle külge,
tehakse sinu omaks
sinu teadmata,
sinu soovita selles osaleda.

Kasvõi ainult selleks,
et see teine on osake sinu maailmast,
sinu elust.
Aga siiski mitte sina ise.

Teid on ju kaks.
Kaks erinevat inimest, kahes erinevas kehas,
erinevate mõtetega, erinevate tegudega,
erinevate sõnadega...

Mõnikord ma jään mõtlema—
kuidas saab 1 + 1 = 1?

Jah, osades asjades
tahakski olla selle ühe ja kalliga üks.
Sina + mina = meie.

Siiski ei saa unustada tõsiasja,
et 1 + 1 = 2.

Kaks inimest,
kaks pead,
kahed mõtted,
kahed tunded,
kaks südant,
kahed väljaütlemised.

Kaks ei ole üks.
Ühe tegusid ei saa panna teise kirja.
Ühe sõnu ei saa panna teise suhu.
Kaks on kaks.

"Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Ainult südamega näed õigesti,"
ütles rebane Väikesele Printsile.

Kuulakem siis rohkem oma südame häält.

Ärge tehke haiget neile,
kes ei pruugi valuga toime tulla,
olles teadmatuses, mis valesti on läinud.

Me ei tea keegi, kauaks meil kedagi on.

Homme ei ole täna.
Täna ei ole eile.

Me ei tea,
kas homme saame oma eksimust tunnistada
ja midagi muuta.

Milleks siis oodata?

Kas lasta ajal vedada veel sügavamaid vagusid
valede võrgustikku?

Hoia neid, kes sulle kallid.
Tee seda nüüd ja kohe,
ootamata homset.

Homset ei pruugigi tulla.
Homsest saab tänane,
ootamas uut homset...

Ütle, et hoolid, vajad ja armastad.
Tee seda kohe.
Nii on lihtne ja hea.

Kui ma saaks,
harutaksin ma lahti kõik maailma sasipuntrad.
Oleksin hea meelega sinisilmne lillelaps.

Kuid kui halba ei oleks,
ei oskaks me head ära tunda ja hinnata.

Mõnikord on hea avada silmad ja näha tõde.

Ka valus tõde on parem kui teadmatuse pimedus.

Ja valel— on lühikesed jalad.



Sometimes, life makes you wonder—
why are some roads so impossibly twisted?

They say that we shape our own fate.
That while some things are set,
we can still bend and turn them.

But can we, really?

Sometimes, our path is shaped just as much
by those around us—
our friends, our family,
those we call close.
Not just by us alone…

So often, a page of our story
is rewritten without us knowing.
A side note is added,
a pause inserted…

Someone else's choices,
actions, and words are pinned onto us,
made our own,
without our knowledge,
without our will.

Simply because
they are part of our world.
Our life.
But still—
not us.

There are two of us.
Two separate souls,
Two bodies,
Two minds,
Two hearts,
Two voices...

Yet sometimes, I wonder—
how can 1 + 1 = 1?

Yes, in love,
we long to be one.
You + me = us.

But the truth remains:
1 + 1 = 2.

Two people.
Two minds.
Two thoughts.
Two emotions.
Two hearts.
Two voices.

Two is not one.
One’s actions cannot be made another’s.
One’s words cannot be placed
into another’s mouth.
Two will always be two.

"What is essential is invisible to the eye.
Only with the heart can one see rightly,"
said the fox to the Little Prince.

So let us listen more
to the voice of our hearts.

Do not hurt those who may not know
why pain has reached them.

We never know how long we have each other.

Tomorrow will no longer be today.
Today is not yesterday.

And we do not know
if tomorrow will give us a chance
to undo our mistakes.

So why wait?

Why let time dig deeper trenches
into a web of lies?

Hold close the ones who are dear to you.
Do it now.
Do it today.

Tomorrow may never come.
Tomorrow will turn into today,
waiting for another tomorrow...

Say that you care.
Say that you love.
Say that you need them.
Say it now.

For now is simple.
And now is good.

If I could,
I would unravel every tangled knot in this world.

I would gladly be a wide-eyed child of wildflowers.

But if there were no darkness,
we would never know the beauty of the light.

Sometimes, it is better to open your eyes and see the truth.

Even a painful truth is better than the blindness of ignorance.

And a lie—can never run as far as the truth.
etEstonian