Tol ajal siis kui olime koos,
kas oli see kõik ikka tõsi?
Vahel tundub mul nagu muinasloos
me oleksime olnud kahekesi.
Seal paitas mind sinu käsi nii soe
ja kallistas mind sinud keha,
mind suudles su suu,
suudlus oli nii hea,
et mina - ma julgust juurde sain üha.
Ma olin su embuses,
sa olid mu kallis,
kuid järsku kõik haihtus,
jäi järele ainult halli.
Tuli teine, mind kiskus ära su käest,
ei küsinud tema, kas tohib.
Ta nõudis - nii olema peab ja kõik!
Mu tunnetel tema vaid köhis...
Kõik ilus me vahel purunes,
sina nukrana jäid sinna maha.
Mind veeti kaugele ja ta tegudes
ma aimasin peituvat paha.
Mina olen kui ori, keda võetakse
kui peale on tulemas isu.
Mina olen see, keda tõukab ta siis
kui teda mujale kisub.
Mina olema pean nii nagu tahab
"kõrgeaulik kuningas".
Mina teha ei saa, mida mina tahan,
sest nii jääb must alles vaid pori maas.
We were at a feast, we were side by side,
But was it real or just a dream?
At times, it felt like a tale of old,
Where only we existed—just you and me.
Your hand was warm upon my skin,
Your arms held me so tight.
Your lips met mine, so sweet, so soft,
And I grew braver in the night.
I was safe inside your hold,
You were my dearest one, my all—
But then, so suddenly, it faded,
Leaving nothing but gray and cold.
Another came, and tore me away,
Not asking if he should.
He simply took, declared his right,
My wishes meant no good.
All that was between us shattered,
And you stood there, lost, alone.
While I was dragged to places dark,
Where kindness was unknown.
Now I am like a captive soul,
Taken when his hunger stirs.
I am tossed aside, forgotten,
Whenever his desire blurs.
I must obey his silent rules,
For he is king, so high, so grand.
But I can do nothing,
For all I love would turn to sand.